Ajalugu

Teoreetilise aluse sai süsteemikindel arvepidamine 15. sajandi lõpul. 10.11.1494 ilmus Veneetsias matemaatikust frantsiskaani munga Luca Pacioli esimene arvestusalane teos “Summa de Arithmetica, Geometria, Proportioni, et Proportionalita”.

Pacioli kahekordse kirjendamise traktaat on olnud vundamendiks, millele baseeruvad praktiliselt kõik arvestusalased kirjutised. Sageli nimetatakse Paciolit “raamatupidamise isaks” kuigi ta ei leiutanud süsteemi, vaid kogus ja korraldas ning süstematiseeris mitmesuguseid majapidamistes ja kaupmeeste juures kasutusel olnud tehingute ülestähendamise viise.

Pacioli arvestussüsteem kujutas pöördepunkti arvestuse arengus. Selle peamine eesmärk oli hankida informatsiooni omanikule, andes aru ülesannete täitmisest ja olles krediidi andmise aluseks. Tehti vahet omaniku ja omandi vahel. Raamatupidamise praktikas on kasutusel nii ühe– kui ka kahekordne raamatupidamise süsteem. Ühekordse raamatupidamise õpik ilmus kolmsada aastat pärast kahekordse raamatupidamise esimest õpikut.

Ühekordse arvestuse puhul majandustehing registreeritakse raamatupidamisregistris üks kord. Sellise andmete registreerimise tulemusel ei ole võimalik ilma varasid inventeerimata koostada bilanssi ja välja tuua majandustulemusi.

Kahekordset raamatupidamissüsteemi kasutades on tagatud arvestusandmete sisemise kontrolli võimalus, samuti saab koheselt selgitada majandustegevuse lõpptulemuse, ilma et oleks vaja ettevõtte varad täiendavalt üle lugeda. Kahekordse kirjendamise meetodit kasutades kirjendatakse toimunud majandustehing vähemalt kahele kontole, ühe konto deebetisse ja teise konto kreeditisse.